III moodul ül 1 ja 2

Ülesanne 1: Loe läbi mooduli sissejuhatus, õpiobjektid ja lisamaterjalid ning analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:

Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?

Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?

Teadmusjuhtimise süsteemid võib jaotada kolme suurde rühma:

ü  Teadmushõive ja kogumise süsteemid (knowledge discovery, capture and creation systems).

ü  Teadmuse jagamise süsteemid (knowledge sharing systems).

ü  Teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems)

Teadmusjuhtimise süsteemid on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega ja nende eesmärgiks on informatsiooni ja teadmiste loomise ja jagamise parendamine, organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise, jagamise ja kasutamise kaudu, samuti konkurentsieelise või kõrgetasemelise innovatsiooni tagamine.

Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena võib käsitleda infotehnoloogiaid, mis soodustavad teadmusjuhtimist. Nad keskenduvad teadmusjuhtimisele mitte infojuhtimisele. Näitena võib tuua tehisintellekti, mitmesugused ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, depositooriumid, sotsiaalse tarkvara vahendid jpt.

Eksisteerib terve rida erinevaid lähenemisi nii infojuhtimise kui teadmusjuhtimise tehnoloogiatele. Liao jaotas analüüsi põhjal tehnoloogiad seitsmesse kategooriasse. Tyndale tegi sarnase analüüsi ja pakkus välja 16 kategooriat.

Võib eristada järgmisi teadmushõive protsesse: andmete eeltöötlemine, teadmiste hankimine ja järelanalüüs.

Andmete eeltöötlemine sisaldab:

ü  Andmete puhastamist st müra eemaldamist ja andmete ühtlustamist.

ü  Andmete kombineerimist st erinevate andmeallikate koondamist.

ü  Andmete alamosadeks jaotamist st edasiseks analüüsiks vajalike andmete hankimist ja valimist.

ü  Andmete transformeerimist ja normeerimist st muutujate koondamist üheks, pidevate suuruste diskreetimist, sh ka binaarsete suuruste tekitamist.

Teadmiste hankimine on seotud andmekaevega (data mining).

Järelanalüüs sisaldab:

ü  Tulemuste hindamist st testandmete rakendamist - hinnatakse leitud mustri huviväärsust, selleks peab leitud tulemus olema hõlpsalt tõlgendatav, püsiv (või hinnatava muutlikkusega), kasulik ja informatiivne.

ü  Teadmiste rakendamist – tulemuste rakendamist ülesannetes või info lisamist ekspertsüsteemidesse.

Teadmushõive süsteemi põhimõtteline skeem:

ü  Andmeallikas: Andmebaasisüsteem, andmeladu, veeb – andmete puhastamine ja koondamine.

ü  Andmebaasi server, andmelao klastrid – andmete kitsendamine ja ettevalmistamine.

ü  Teadmistebaas – andmekaeve eksperimendis uuritavate jaoks vajalike üldteadmiste kogum.

ü  Andmekaevanduse "mootor" – andmekaeve algoritmide tarkvaralised moodulid.

ü  Tulemuste hindamise süsteem – testandmete rakendamine ja tulemuste hindamine.

ü  Kasutajaliides – tulemuste kuvamine ja tegevuste monitoorimine.

Teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad on omavahel tihedalt seotud. Toimub teadmuse hankimine, teadmushõive, jagamine ja rakendamine. Teadmusjuhtimise mehhanismid: koosolekud, konverentsid, ajurünnak, kogetud õppetunnid, õppimine jälgimise kaudu, juhendmaterjalid, ettekanded, tehnilised abiteenused, tugikeskused, tööpraktikad jne. 

Teadmusjuhtimise tehnoloogiad: andmebaasid, veebiportaalid, videokonverentsid, e-mail, arvutipõhine kommunikatsioon, arvusimulatsioonid, rühmatöövahendid, ekspertsüsteemid, juhtimisinfosüsteemid jne.

Kasutatud allikas: õppejõu konspekt.

Ülesanne 2:

Vali üks teadmusjuhtimise tehnoloogia, mida ei ole loengukonspektis (sissejuhatuses) ja õpiobjektides piisava üksikasjalikkusega kirjeldatud ja iseloomusta põhjalikult selle kasutamise võimalusi teadmusjuhtimises.

Valisin teadmusjuhtimise tehnoloogiliseks vahendiks videokonverentsi, sest osalesin ise sellel esmaspäeval, 21.oktoobril veebiseminaril "iTEC - innovaatilised õpistsenaariumid".  Veebiseminaril oli juttu iTEC projektist, innovaatilistest õpistsenaariumitest ja keskkonnast EduVista, mille abil stsenaariumeid luua. Veebiseminari viisid läbi Martin Sillaots ja Ingrid Maadvere.Lisan siia lingi, kust saab seda konverentsi vaadata http://www.youtube.com/watch?v=ezHV4vGEdGE

Videokonverentsi  võiks defineerida kui kommunikatsiooni vähemalt kahe osalise vahel, mille käigus toimub ka pildi edastamine.

Videokonverents ise jaguneb tänapäeval valdavalt kaheks erinevaks suunaks, millest esimene on klassikaline H.323 protokollil toimiv videokonverents ja teine on suletud platvormil videokonverents (Skype, Google Talk, Facebook chat, Facetime vms).

Videokonverentsiseadmed jagunevad ise kolme klassi, milleks on:

Mobiilsed nutiseadmed: Tavalised nutitelefonid ja tahvelarvutid, mille abil saab edukalt videokõnesid pidada. Sellise videokonverentsi pidamise eeliseks on suur mobiilsus, kuid samas puuduseks video ja heli suhteliselt kesine kvaliteet.

Desktop-konverentsisüsteemid ehk videokonverents arvuti abil. Arvuti küljes on kaamera, mikrofon, helitekitaja ning sageli arvuti sees kaart, kuhu need kõik ühendatud on. Sellise lahenduse eeliseks on suhteliselt odav hind, kuid puuduseks on kohmakus ja kvaliteet võrreldes grupisüsteemidega.

Grupisüsteemid. Kõige parem moodus videokonverentsi pidamiseks. Eraldiseisev seade, mis ei vaja tööks arvutit. Ainult videokonverentsi pidamiseks mõeldud aparaadid on väga hea pildikvaliteediga, ülihea heliga ja hõlpsasti kasutatavad, mis on teinud nendest ühe populaarsema seadme nõupidamisteruumides.  Pilti näidatakse läbi televiisori või projektoriga seinale, kaameraid on mitu, nad on juhitavad ja suurendusega, mikrofonid on sobivad grupitöö kasutamiseks jne. Videokonverentsi pidamiseks piisab, kui on internetiühendus kiirusega ca 2Mbps.

Videokonverentsil on äriline eesmärk, sest kasutades videokonverentsi jäävad ära pikad sõidud ning saab aega ja raha kokku hoida.

Lisaks pildi ja heli ülekandmisele võimaldavad mitmed süsteemid ka arvuti ühiskasutust. Nii saab koos kauge vestluskaaslasega näiteks lepingu teksti redigeerida, ühiselt dokumentidega töötada.
Kõige laiemat kasutust leiab videokonverents aga koolituses, kus seeläbi suureneb võimalus kasutada välislektoreid.

 Mida videokonverentsi pidamiseks tarvis on?

Sõltumata sidepidamismeetodist on vaja kaamerat, helisisendit (mikrofoni), heliväljundit (kõlarit), midagi, mis mõlemaga toimetada oskab, ning tarkvara. Ning mõistagi – sidekanalit (internetti).

Kõige lihtsam seade selleks on veebikaameraga sülearvuti.

Grupisüsteemid arvutit ei vaja, nende kasutamiseks on vajalik televiisor, monitor või projektor. Heliväljund ja -sisend kuulub sageli komplekti, aga alati on võimalik kasutada ka olemasolevaid (http://www.datel.ee/infosysteemid/konverentslahendused/kkk). 

Üks oluline asi, mis videokonverentsi puhul reaalsest koosolekust erineb, on vaatenurk. Kui ekraanil on esineja, siis kaamera ei suuda eristada tahvlil olevat presentatsiooni. Videokonverentsiseade aga suudab edastada arvuti-, video- või mõnest muust allikast tulevat elektroonilist pilti ja vaataja saab üheaegselt vaadata nii esitlust kui esinejat kõrvuti ekraanidelt või samalt ekraanilt. Selleks avab videokonverentsisüsteem mitu pildikanalit.

Mitu kaameravaadet aitab videokonverentsil osalejatel lisaks esinejale heita pilku ka teistele osalejatele ja kuulajatele, et luua võimalikult tavapärast koosolekuõhkkonda.

Selleks, et videokonverentsil põhitähelepanu nägude äratundmisele või kirja väljalugemisele ei kuluks, peab pilt olema piisavalt hea, kuid üle pingutada ka ei maksa. Mis on siis see piisavalt hea tase? Inimene on harjunud TV-kvaliteediga, selle jaoks on vaja ülekannet, mis edastaks 60 kaadrit sekundis (true interlaced videopilt ehk ICIF). Kiirus võiks olla andmesideühendusel alates 384 Kb/s.

Loomulikult on vaja, et keegi kõrvaline koosolekut pealt ei kuulaks - videokonverentsi turvavahendid võib jagada kaheks: sisukaitse ja pääsukaitse. Esimene hoolitseb selle eest, et ülekantav videokonverents ei oleks väljast pealtkuulatav ja pääsukaitse tagab, et konverentsi saaksid algatada või seal osaleda vaid volitatud isikud.

Sisukaitse puhul on turvavahendid järgmised:

ü  AES ja DES krüpteering ISDN/ IP ühendustel;

ü  Codec arhitektuur;

ü  salastamine ei baseeru kõrvalisel PC-lahendusel;

ü  esitlusmaterjali ei laadita seadmetesse;

ü  kaitstud parooliga.

Pääsukontrolli puhul hoiavad turvalisust järgmised asjad:

ü  parool süsteemi juurdepääsuks;

ü  sisseehitatud veebiserveril põhinev administreerimine;

ü  tulemüür ja VPN , mis on alati soovitatavad.

Kaitstus parooliga tähendab seda, et võrguseadeid saab muuta vaid parooli teades ja välistatud on volitamata juurdepääs seadmete konfiguratsiooniandmetele. Konverentsikõne alustamisel kontrollitakse ka juurdepääsukoode, et vastaspool oleks just see, kellega ühendust soovitakse saada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et videokonverentsil on tulevikku - tehisreaalsus areneb aina rohkem reaalsuse poole, et kaugkoosolekuid mugavamalt korraldada (https://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/17155_16.HTM).

Kasutatud allikad:

„Mis on videokonverents? Milleks videokonverentsi tarvis on?“

http://www.datel.ee/infosysteemid/konverentslahendused/kkk

Kaido Einama „Kas videokonverentsil on tulevikku?“

https://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/17155_16.HTM